Tantsuspordi ajalugu
Pärast Esimest Maailmasõda oli Prantsusmaa üheks tooniandvaks maaks Euroopa kultuurielus. Prantslased olid need, kes võtsid kiiresti omaks uuendused nii kunstis, muusikas, riidemoes kui ka tantsus. Pariis oligi tolleaegsete kunstide keskuseks. Eelmise sajandi algusaastail tulid just Pariisi kaudu Euroopa tantsupõrandale uued tantsud Ameerikast, mis küll esialgu eurooplastes erilist vaimustust esile ei kutsunud, kuid hiljem said neist moetantsud, nagu ka rock`n rollist 50-ndatel aastatel. See ongi nn “tantsuhullustuse” ajajärk ja siitpeale sai hoogu ka võistlustantsu areng.
Esimesed sõjajärgsed maailma meistrivõistlused peeti 1919. aastal Nizzas. Kohustuslike tantsudena olid programmis Inglise valss (aeglane valss), tango, slowfox ja maxix (samba eelkäija). Lisaks esitas iga võistlev paar ühe enda poolt valitud moetantsu. Järgmise aasta meistrivõistlustest võttis osa juba üle 300 tantsupaari. Seekord oli esmakordselt kavas paso doble, mille publik vaimustusega vastu võttis. Ka 1921. aasta meistrivõistlused Pariisis said suure publikumenu osaliseks. Siitpeale aga hakkas Prantsusmaa oma juhtpositsiooni tantsuelus kaotama ja liidripositsioonile tõusid inglased ning sakslased. Inglased andsid võistlustantsule täpsema kuju ja reeglid, sakslased aga kõrgetasemelise organiseerituse. Kahekümnendate aastate keskel läks tantsuelu juhtimine täielikult inglaste kätte. Esimese meistritiitli võitsid inglased 1922.aastal ja siitpeale üksteist aastat järjest. Ka 1922.-1925.aasta meistivõistlused peeti Londonis ja nende võistluste käigus tehti mitmeid uuendusi. Võistlevad paarid jagati kolme kategooriasse:
1) elukutselised
2) amatöörid
3) tantsupaarid, kellest üks partner on elukutseline, teine amatöör.
Võitjaid selgitati igas kategoorias eraldi ja meisterpaar toodi välja kõigi tantsude kokkuvõttes. Varem võis tantsupaar meistriks tulla igas tantsus eraldi. Neil kahekümnendatel aastatel kujuneski välja nn Inglise tantsustiil, mis sai ainuvalitsevaks järgnevatel aastakümnetel kogu maailmas nii seltskonna- kui ka võistlustantsus. Üheksakümnendatel aastatel hakkasid jõuliselt maailma tantsuspordi areenile kerkima Itaalia tantsupaarid nii tantsumeisterlikkuse kui ka massilisuse poolest tõrjudes Inglismaad juhtpositsioonilt.
Mis on tantsusport
Võistlustants (inglise keeles: dancesport), mis on selgelt eristuv laialt harrastatavast seltskonnatantsust, lihtsalt öeldes on – ballisaali tantsu (ballroom dancing) võistlusvorm. Võistlustants on spordiala, mida Rahvusvaheline Olümpiakomitee tunnustas ametlikult 8. septembril 1997.aastal teatades, et ta aktsepteerib võistlustantsu kui spordiala. Eesmärgiks on muuta võistlustants olümpiaalaks.
Tänapäeval peetakse standardtantsude (aeglane valss, tango, viini valss, fokstrott, kvikstep), Ladina-Ameerika tantsude (samba, cha-cha-cha, rumba, pasodoble, džaiv) ja 10-tantsu maailmameistrivõistlusi, maailmajagude meistrivõistlusi, riikide meistrivõistlusi. On eraldi elukutseliste ja amatöör tantsupaaride võistlused. Rahvusvaheliste reeglite järgi on jagatud tantsusportlased järgmistesse vanusegruppidesse: lapsed (kuni 11aastased), juunior I (12-13aastased), juunior II (14-15aastased), noored (16-18aastased), täiskasvanud (19-35aastased), seeniorid (üle 35aaasta). Võistlusklassid alustades madalamast on järgmised: E-klassi programmis kuus tantsu (aeglane valss, samba, viini valss, cha-cha-cha, kvikstep, džaiv), D-klassis kaheksa tantsu (lisanduvad tango ja rumba), C-klassis kümme tantsu (lisaks fokstrott ja pasodoble), B-klass, A-klass ja S ehk rahvusvaheline klass.
Eestis peetakse kõigile vanuserühmadele alates C klassist kolm meistrivõistlust aastas: 10-tantsus, standardtantsudes ja Ladina-Ameerika tantsudes. Riigi kaks kuni kolm esipaari kaitsevad Eesti tantsuau maailma ja Euroopa meistrivõistlustel.