Tantsude ajaloost ja iseloomust

Inimesed on erineval moel tantsinud juba varem kui 10 000 aastat enne meie aega. Põhja-Hispaanias, Cogulis, leiti koopaseintelt paleoliitilise ajastu inimeste joonistusi tantsivatest meestest ja naistest. Need olid tüüpilised tantsud, mida pärismaalased kogu maailmas tänapäevalgi tantsivad. Soov tantsida pole omane ainult inimestele. On palju tõendusmaterjale, et ka loomad tantsivad. On teada, et mõni ahviliik tantsib ümber kõrgete, kindlalt seisvate esemete, nagu inimesed ümber meiupuu.

Tants oli antiikajal tähtis eluvaldkond. Hellenismi õitseajal oli see Kreeka sõdurite treeningu oluline osa. Britannias tuntakse vanainglise kostümeeritud rahvatantsu traditsiooni, mis arvatakse pärinevat eelkristliku aja rituaaltantsudest. Kõiki selliseid tantse esitasid samast soost tantsijad vabas õhus, kandes ajastule iseloomulikke raskeid jalatseid. Tantsud, kus kaasa lõid mõlema soo esindajad, tekkisid alles 15.sajandil. Parem põrand ja kergemad kingad lubasid tantsijatel liikuda suurtesse siseruumidesse. 19. sajandi lõpuks hõlmas seltskonnatants kolme tantsuvormi. Üks tüüp koosnes paaris tantsitavatest tantsudest nagu valss ja polka. Teist tantsuvormi, näiteks veletat või militaristlikku two-step´i , nautisid kõik koos. Kolmandat tüüpi tantsudes (lansjeed ja kadrillid) moodustasid paarid tantsides kujundeid, millega kaasnes paaride või ka partnerite vahetus.

Esimene maailmasõda tõi tantsustiilidesse revolutsiooni. Moodi läksid paaristantsud, kus mees oli juhtiv pool. Partneritevaheline kontakt muutus hädavajalikuks. Kiire fokstrott (quickstep) veetles masse, aga aeglane fokstrott muutus eelistatuks kogenud tantsijate seas. Ülipopulaarsed tantsud olid lambeth walk ja hokey cokey. Cokey nimi võib arvatavasti viidata ka slängisõnale kokaiin.

21. sajandil on esiplaanile tõusnud ladina-ameerika tantsud. Peale rumba, samba, cha cha cha, salsa ja tango võib tantsupõrandal näha selliseid tantse nagu lambada, merengue ja mambo. Hiljutised trendid hõlmavad ka tänavatantsu, paljud tantsukoolid kaasavad õppekavasse traditsioonilise kõhutantsu. Tänapäeval on tantse tohutult palju. Need, mille rahvas omaks võtab, säilivad ka tulevikus.

Viini valss
Valss on saanud oma nimetuse saksakeelsest sõnast walzen, mis tähendab keerlema, rulluma. Tants arvatakse olevat pärit Austrias ja Lõuna-Saksamaal veel praegugi tantsitavast rahvatantsust „ländlerist“. Seltskonnatantsuks kujunes valss 18.–19.sajandi vahetusel. Uus tants võitis küll väga kiiresti üldise poolehoiu, kuid ühegi teise tantsu kohta pole vist avaldatud nii palju vastakaid arvamusi kui valsi kohta. Ja seda kuni tänaseni. Kui valssi esimest korda Suurbritannias tantsiti, pidas poeet lord Byron seda amoraalseks ning kirjutas, et see näeb välja nagu oleks „kaks maipõrnikat ora otsa aetud”. Aeg on edasi läinud! Seltskonnatantsude hulgas oli valss päris mitmes tähenduses esimene: valss oli esimene paaristants, valss oli ka esimene seltskonnatants, milles tantsijad ei olnud enam seotud tantsu kompositsiooni ja teiste tantsijatega. Ja mis kõige hullem: valss oli esimene tants, milles mees pani käe ümber daami piha. Selle kohta kirjutas 19. sajandi alguses üks prantsuse ühiskonnategelane : „Ma saan täiesti aru meie daamidest, kes suure vaimustusega tantsivad seda uut tantsu – valssi, kuid kas nad aga lubavad seda tantsida ka oma tütardel?“ Algul mõisteti tants ka Inglismaal hukka kui „vulgaarne“ ja „kombelõtv“ – keerutuste ajal oli paista daami pahkluu, kuid teisalt muutis selline kriitika tantsu ka köitvaks. Põlised traditsioonid ja eelarvamused mõjutasid veel kaua suhtumist valssi. Kõige ägedamalt ründas valssi aristokraatia. Oli ju valsi esivanemaks lihtne alpi rahvatants. Eriti kohutavaks peeti aga seda, et valssi sai lühiajalise õppimise järel tantsida peaaegu igaüks. Seni moes olnud peenutsevad menuetid ja gavotid, mis meenutasid pisikesi balletietendusi, nõudsid pikaajalist õppimist ja kunsttantsu aluste tundmist. See aga kuulus iseendast mõistetavalt iga varaka klassi liikme hariduse juurde. Valsiga aga kadus üks nendest kitsendustest, mis senini oli takistanud pööbli hulgast pärineval inimesel kõrgemasse seltskonda tungimast. Pole siis imestada, kui valssi võrreldi koolera ja pidalitõvega ning kirjutati, et valsitaud ähvardab ühiskonda, tsivilisatsiooni ja usku. Ühe saksa linna raad aga andis 1800. aasta paiku järgmise korralduse: „See, kes tantsides ringis keerutab, arreteeritakse ja peab maksma 20 krossi trahvi“.

Täieliku põlu alla sattus valss Katariina II õukonnas ja ka Preisimaal, kus Hohenzollernid keelasid uue tantsu terveks sajandiks. Ometi hakkas kergesti õpitav tants vallutama Euroopat. Juba aasta pärast prantsuse revolutsiooni puhkemist sai valss Pariisi võiduka kodanlase lemmiktantsuks. Viinis, kus lõhe aadli ja lihtrahva vahel ei olnud nii ületamatu kui mujal, võitis valss erakordse populaarsuse. Omajagu teeneid selles oli kindlasti kuulsatel Austria heliloojatel: Joseph Lanneril, eriti aga isa ja poeg Johann Straussil. Alguses oli valss aeglane tants, kuid 19. sajandi esimesel poolel arendasid Joseph Lanner ja isa-poeg Straussid välja kiirema tempoga tsüklilise viini valsi, mis võitis erilise populaarsuse ja levis 19. sajandi jooksul kõikjale Euroopasse. Viini valsist sai aristokraatlik õukonnatants. Kõige ilusamad viini valsid ongi pärit juba Straussi aegadest, nagu näiteks “Ilusal sinisel Doonaul” või „Viini veri” jne.

Viini valss avaldas mõju ka paljude rahvaste tantsuloomingule. Eestlastelgi on oma labajalavalss, mis erineb suuresti võistlustel tantsitavast graatsilisest üle põranda liuglemisest. Ometi oli labajalavalss eestlaste hulgas omal ajal nii populaarne, et mõningate teadete kohaselt tantsiti siin-seal ühe õhtuga mitu paari viiske läbi. Ka seltskonnatantsu repertuaaris on palju tantse, mis otseses või kaudses mõistes on viini valsiga seotud. Üks tuntumaid, mida ka meie päevil tantsitakse, on inglise valss ehk aeglane valss. Võiks veel mainida: valss-boston (oli ja on populaarne USA-s), padespann, boomps-a-daisy. Stiliseeritult on valssi rohkesti viljeldud ka kammer-, sümfoonilises ja lavamuusikas.

Aeglane valss
Juured pärinevad 17. sajandi Austria ja Bavaaria rahvatantsust ländlerist. 18. sajandil hakkas valss jäjest koguma populaarsust ning levis üle Euroopa. Selle tantsu tantsimise stiil on siiski aja jooksul palju muutunud ja Inglismaalgi veel kohandatud. Praegu loetakse selle põhiliseks standardtantsu kodumaaks ikkagi Inglismaad. Aeglane valss sai oma tänapäevase nimetuse 20. sajandi 20-ndatel aastatel Inglismaalt.

Tango
Ühe versiooni kohaselt sündis tango umbes 500 aatat tagasi Tango linnas, kust ta mustlastega rändas Hispaaniasse ja hiljem kolonistidega Argentiinasse. Algselt oli tango ainult meeste vaheline tants. Hispaania kolonistid kutsusid tangoks mustanahaliste orjade koosviibimisi ja pidustusi, mis tähendab aafriklaste keeles “kohtumise koht” või “omapärane koht”. Teine variant pärineb ladina sõnast “tango”, mis tähendab “puutun”. Tango on iseloomult sensuaalne ja dramaatiline tants. Legendi järgi kujutab see prostituudi ja sutenööri suhet.

19. sajandi lõpus sündinud Argentina (mõnedel andmetel Uruguay) päritolu tants levis kiiresti kasvavate ja etniliselt kirevate suurlinnade Buenos Airese ja Montevideo alamklasside seas, sidudes Euroopa muusika- ja tantsutraditsiooni (habaneera) LõunaAmeerika päritolu milonga ja Aafrika rütmidega (candombe). Argentiina tango on distsipliin ja täpsus, omaette kultuur ja filosoofia. Ta ei ole metslase alasti iha, vaid väljapeetud, peen erootika. Temas peegeldub argentiina hing. Buenos Aireses on rahvuslik tangoakadeemia, mitmed tangomuuseumid, klubid, tangofestivalid ja -karnevalid, tangokuningad ja -kuningannad. Tantsu nimetusele on antud erinevaid seletusi: Hispaanias on eksisteerinud sellenimeline flamenkostiil.

Algul tantsiti tangot mistahes sobiva muusika järgi, hiljem hakati looma spetsiaalseid palasid. Tangomuusikat esitas tüüpiliselt orkester, kuhu kuulus viiul, klaver, kitarr, flööt ja akordion. Tangomuusika üheks väljapaistvamaks heliloojaks peetakse argentiinlast Ástor Piazzollat. 20. sajandi algul jõudis tango Euroopasse (kõigepealt Pariisi) ja Põhja-Ameerikasse ning sai eriti suurlinnade nooblites ja vabameelsetes ringkondades ülipopulaarseks. Sünnimaal Argentiinas oli tango populaarsuse teine kõrgaeg Juan Peróni valitsusajal.

Tänapäevaks on välja arenenud mitu erinevat tango stiili: argentiina stiil paljude erivariatsioonidega, soome tango, samuti võistlustantsus tuntud ameerika- ja rahvusvaheline stiil. Kuigi tango on ladina-ameerika päritolu, liigitatakse teda võistlustantsus standardtantsude hulka. Euroopas ja Põhja-Ameerikas seltskonna- ja võistlustantsuna tantsitava tango saatemuusikaks on tavaliselt 4/4 taktimõõdus pala tempoga u 120 lööki minutis. Sammud on järsud ja teravad (staccato), põhisammu rütmiskeem aeglane-aeglane-kiire-kiire-aeglane, aeglane samm tähendab tegelikult pigem kiiret sammu ja sellele järgnevat pausi. Astutakse üle kanna, esmalt liiguvad jalad, siis järgneb keharaskus. Argentiina tangos liigub esmalt keha, siis jalad. Sammud on sujuvamad, astutakse üle päka, jalgade töö on keerukam, rütm varieeruvam, tantsuvõte lõdvem. Kinnises tantsuvõttes on kontaktis ülakeha, mitte puusad. Euroopa ja Põhja-Ameerika variatsioonile iseloomulikke järske peapöördeid Argentiina tangos ei tunta. Soomes sai tango nii tantsu kui muusikastiilina ülimenukaks 1950. aastatel, muusika puhul oli peaaegu alati tegu minoorsete paladega. Kinnises tantsuvõttes on ülakeha tihedas kontaktis, põlved kergelt kõverdatud, sammud on pikad ja sujuvad, põhisammuks kiire samm juurde.

Fokstrott ja Kvikstep
Fokstroti (Foxtrot) loojaks peetakse ameerika näitlejat Harry Fox´i, kelle pärisnimi oli Arthur Carringford. Ta nimetas end Foxiks oma vanaisa järgi,kes oli kuulus kloun. Ta kasutas seda tantsu oma etendustes. Ühe osa oma vodevillist esitas Harry Fox koomilise kõnnakuna, mida saatis ragtime muusika ja mis sai tuntuks kui Fox Trot (rebase sörkjooks). 1914.a. aprillis esitas Harry Foxi oma kava Hammersteini kinomajas, mis oli ümber ehitatud maailma suurimast teatrist. New-York´is esitasid samal aastal seda tantsu esmakordselt abielupaar Vernon ja Irene Castle. Väga kiiresti saavutas tants populaarsuse 1940. aastatel ka üle Euroopa. Tänapäeva aeglasele fokstrottile pandi alus 1920-ndate aastate algul Suurbritannias. Silmapaistev roll selle arengus ja edendamises oli Briti tantsusaalide kuningannal Josephine Bradleyl ja Ameerika amatöörtantsijal Mr G.K.Andersonil. Tänapäeva Inglismaal peetakse fokstrotti üheks kõige populaarsemaks tantsuks.

Kvikstep (Quickstep) ja fokstrott on nagu vennad: mõlemad kuuluvad fokstrotlaste sugukonda. Kvikstep on aga fokstroti kiirem stiilinäide. Tants on kiire, muretu ja vallatu. Seal on palju kiireid samme, hüppeid, jookse ja pöördeid. Quickstepi eellased on onestep, twostep ja charleston mida tantsiti Viktoria aegses lääne õukonnas. 1914. aasta New Yorki ööklubides olid õhtu naelaks Harry Foxi lavastatud showd kus peaosa mängis tants nimega quickstep. Suuri teeneid quickstepi populariseerimisel oli britil Vernon Castlel, kes sündis Inglismaal (sünninimi Bluth), emigreerus USA-sse, kus abiellus Irene´iga. Sõja puhkedes naasis Inglismaale ja astus vabatahtlikult lennuväkke. Kahjuks sai ta lennuõnnetuses surma.

Samba
Pärast Brasiilia anastamist kolisid sinna paljud portugallased ning tõid endaga kaasa keele, oma kodumaa muusika ja tantsud. Lõuna-Ameerika riikide koloniseerimise tagajärjel sai 16. sajandil alguse orjade sissevedu Aafrikast. Portugallased importisid orje läbi Angoola Brasiiliasse. 400 aastat toodi Angoolast, Kongost, Guineast, Mosambiigist, Nigeeriast jt riikidest peaaegu 10 000 orja aastas. Brasiilias segunes kolm kultuuri. Sissetungijad kohtlesid pärismaalasi väga halvasti, mistõttu nende kultuur ei ole tänapäevaseid tantsuvorme eriti mõjutanud. Mustanahalised tõid endaga kaasa palju suguharutantse, sealhulgas batugue ja semba. Aja jooksul on need segunenud Portugali ja kohalike indiaanlaste tantsudega, moodustades tantsu, mida nüüd nimetame sambaks. Sambo tähendab neegri mehe ja brasiillanna järeltulijat. Samba nime all sai tants tuntuks 1914. aastal.

Brasiilia kultuuri südameks on Mardi Grasi karnevali meeliülendav vaatemäng Rio de Janeiros. See toimub igal vastlapäeval, pärast mida algab paastuaeg. Läbi Rio de Janeiro läheb suurejooneline paraad – kõik tantsivad rõõmsalt, kannavad fantastilisi kostüüme ning eriti üüratuid ja värvikaid peakatteid. Karnevali nimi tähendab hüvastijättu lihaga ja seda tähistatakse pillerkaarega, et muuta end tugevamaks järgneval 40 troostitul päeval. Tõeline sambahullus tuli koos näitleja Carmen Miranda filmidega ja maailmanäitusega New Yorgis 1939. aastal, kuhu Brasiilia valitsus saatis palju ääretult populaarseid sambaansambleid. Euroopa nägi sambat esimest korda 1905. aastal, kui levis samba eelkäija maxix (nn Brasiilia tango). Euroopasse levis 1923–1924. aastal, laiemalt hakati sambat tantsima peale II maailmasõda.

Cha cha cha
Cha cha cha on alguse saanud 1940. aastate lõpu Kuubalt. Ühe versiooni kohaselt pärineb nimi Haitilt, kus see tähistas kellataolist pilli. Teise seletuse järgi tuleb cha cha cha nimi tempokast Kuuba tantsust guarachast, või cha cha sammudele iseloomuliku chasse tantsimisel tekkivast helist ning Kuuba rahvapärase rütmipilli guiro raputamisel tekkivast helist. Seega on kunstlikult loodud tants saanud nime alles peale oma sündi 1954. aastal. Cha cha cha loojaks on peetud kuubalast Enrique Jorrini, kes oma orkestriga seda tantsurütmi eriti populariseeris. Tants põhines mambo muusikal. Sel ajal puhkasid Kuubal USA kõrgemad kihid ja nii taheti viia ka ameerika tantsusalongidesse rahvuslikke liikumisi ja elemente. Euroopasse toodi cha cha cha 1956. aastal, toojaks peetakse Briti tantsuõpetajat Pierre Margoliet. Kohe asuti tantsu moderniseerima. Esimestel sotsialismimaade meistrivõistlustel, mis toimusid Moskvas umbes 20 aastat hiljem, ei tundnud Kuuba tantsijad seda tantsu ära ja võistlemise asemel esitasid cha cha cha demonstratsiooni oma maa rahvuslikel alustel.

Rumba
Rumba eesmärgiks on rõhutada kurba armulugu mehe ja naise vahel, mis siiski võib leida õnneliku lõpu. Rumba on Aafrika juurtega tants, mis sai maailmas tuntuks Kuuba ja Ameerika kaudu. Havannas läks rumba eriti moodi 1890. aastatel.

Paso doble
Paso doble on võistlustants, mis kujutab tegelikult härjavõitlust. Kui igal tantsul on oma tunded ja lugu, mida peaks edasi andma, siis paso doble puhul on see story vägagi kindla alguse ja lõpuga. Esimesena peaks ehk mainima, et mehe roll on olla toreadoor ning naine ei ole mitte härg, vaid punane keep toreadoori käes. Tants jaguneb kolmeks osaks. Esimene osa kirjeldab toreadoori saabumist areenile, tema tutvustamist publikule. Teises osas saabub härg ning algab võitlus. Paso doble muusikale on iseloomulikud highlight´id (kõrgpunktid) ehk paugud, mis asuvad muusikas alati ühe ja sama koha peal ning jagavad tantsu osadeks. Esimese nö paugu ajal peaks paso doble loo järgi toimuma esimene härja kokkupuude punase rätikuga. Seejärel jätkub võitlus, mis lõppeb teise kõrgpunktiga, kus härg jutu järgi surnult maha kukub. Tantsu viimane osa iseloomustab toreadoori võidutsemist ning tants lõppeb kolmanda kõrgpunktiga. Paso doble tants kestab kaks minutit ning nö paukude ajal võtavad tantsijad tavaliselt sisse mõne huvitava poosi. Võistlustel tantsitakse alati originaalse paso doble muusika järgi, sest see kirjeldab kõige paremini õiget õhkkonda. Samas on see õhkkond jällegi üks asi, mille üle palju vaieldakse. Kui paso doble peaks kuulu järgi pärinema Hispaaniast, siis tegelikult sellist tantsu Hispaanias ei tunta. Arvatakse, et tants võib pärineda hoopis Prantsusmaalt. Paso dobles on küll sugemeid hispaania rahvatantsust ja flamenkost, kuid samas kirjeldab ta härjavõitlust ning arvatakse, et see tants on ehk veel enamgi kui teised võistlustantsud aegade jooksul muundunud millekski täiesti omanäoliseks ehk lihtsalt võistlustantsuks.

Jive
Džaiv (Jive) on võistlustantsude hulgas noorim. Esmakordselt esitatai džaivi 1976. aasta maailma meistrivõistlustel. Džaivil on palju ühist rock´n rolliga. Džaiv pärineb Ameerika Ühendriikide kaguosa mustanahaliste seast. Oletatakse, et need jäljendasid seminoli indiaanlaste sõjatantsu liigutusi. Tõenäolisemalt aga on tantsu juured Aafrikas. Tantsu nimi võib tuleneda wolofikeelsest sõnast jev, mis tähendab „halvustama“. Ameerika lõuna mustade slängis tähendas jive luiskamist, liialdamist, silmatorkava välimusega eset, marihuaanat ja seksuaalvahekorda.

1880. aastatel levis lõunaosariikide mustade seas tants nimega cake walk (koogikõnd – nimetus pärines tavast, et kook oli tantsuvõistlustel auhinnaks). Saatvaks muusikaks oli ragtime. Selline muusika ja tants said populaarseks ka New Yorgis ja Chicagos. 20. sajandi algul, kui valgete ühiskonna käitumisnormid muutusid vabamaks, võtsid valged üle mõned energilisemad tantsud, mida seni olid tantsinud vaid mustanahalised: yankee tangle, texas rag, fanny bump, funky butt, squat jt. Paljud tantsud olid loomanimelised, algselt ilmselt pantomiimilise iseloomuga: turkey trot, horse trot, eagle rock, crab step, buzzard lope, fish walk, camel walk, lame duck, bunny hop, kangaroo hop, grizzly bear, bunny hug. Kõiki neid tantse tantsiti 4/4 taktimõõdus sünkopeeritud rütmiga ragtime’i järgi. 1910. aastast alates hakati neid tantse tantsima järjest suvalises järjekorras, rõhuasetus läks sammudelt rütmile. Samal aastal sai menukiks Irving Berlini „Alexander’s Ragtime Band”. 1920. aastatel arenes ragtime swingiks. Tantsudest said populaarseks fokstrot ja charleston, 1926 ka Detroidist pärinev black bottom. Samal aastal avati New Yorgis Harlemis Savoy tantsusaal, kus mängis Fletcher Hendersoni jazzansambel. Tantsijad hakkasid kombineerima fokstrotti, charlestoni, black bottomit ja erinevaid „loomasamme” ning kohandama seda segu jazzmuusikale. Sündis tants nimega lindy hop, mis hiljem sai tuntuks ka jitterbugi nime all. Järk-järgult kujunes jitterbugist välja džaiv. Euroopas kirjeldas džaivi esimesena Londoni tantsuõpetaja ja muusik Victor Silvester aastal 1944. (Victor Silvester koos oma partneri Phyllis Clarke´ga olid 1922. aastal esimesed professionaalide standardtantsude maailmameistrid). Džaivist on välja kasvanud swing, boogie-woogie, b-bop, rock’n’roll, twist, disco ja hustle.