20. sajandi alguseks said Eesti külaelus populaarseks sellised paaristantsud nagu polka, valss, krakovjakk, reilender, padespann jt. Nii Euroopa kui ka Eesti rahvakultuuris on märgata sajandi esimeste aastakümnete seltskonnatantsude kujunemist rahvatantsust. Need aastakümned tõid kaasa ka hulga uusi seltskonnatantse nagu padegras, padikaater, aissa, minjoon, padipadinöör jt, kuid suurema osa nimetatuist eluiga jäi lühikeseks.
20.-30. aastatel tulid foks, tango, tšarleston, boston, simmi jt. Peale sõda jäid populaarseks neist vaid foks ja tango ja seda tänapäevani.
1900. aastate alguses hakkas Inglismaal välja kujunema tants, mis põhines loomulikul liikumisel ja seda edasi arendades on jõutud tantsuni, missugusel kujul ka meie seda tänapäeval tunneme. Inglismaal välja kujunenud seltskonnatantsu liigitatakse standardtantsudeks ja ladina-ameerika tantsudeks, millele lisaks harrastatakse Eestis ka folkloorsetest tantsudest välja kasvanud seltskonnatantse.
Standardtantsud
Standardtantse on viis: aeglane valss ehk inglise valss, tango, viini valss, fokstrott, kvikstep. Igal tantsul on oma iseloom, mis tuleneb tema ajaloost, muusikast, koreograafiast.
1. Aeglane valss on lüüriline, 3/4 taktimõõdus, juured on seotud viini valsiga, kuid mõjutused bostonilt ja Inglismaa poolt standardiseeritult saadud selle tantsu tänapäevane võistlustele orienteeritud versioon.
2. Tango on kirglik, dramaatiline, emotsionaalne tants, mille originaalversioon Argentiinast kombineerudes Itaalia immigrantide, Hispaania flamenco ja Aafrika rahvusrütmide mõjutustega.
3. Viini valss on pidulik, loodud Bavaarias ja on endisaegade Austria aristokraatia õukonnatants, 3/4 taktimõõdus. Tantsu nimetus pärineb saksakeelsest “Viener Valtzen”.
4. Fokstrott on rahulik tants nagu aeglane valsski oma Aafrika-Ameerika klubide ja džässi juurtega. Nimetus tuleb vodevillide esitaja Harry Foxi, kes populariseeris tantsu enne I Maailmasõda, nimest.
5. Kvikstep on lõbus, elav, alguse saanud fokstrotist kui tema kiirem vorm põimunud teiste moehulluse tantsudega (tšarleston, polka, castle walk).
Ladina-Ameerika tantsud
Ladina-Ameerika tantse on samuti viis: samba, cha-cha-cha, rumba, paso doble ja džaiv.
1. Samba on ülemeelik, lõbus, algselt Brasiilia karnevalitants, mille iseloomu toob tantsupaar välja puusaliigutuste ja keharingidega üle põranda liikudes.
2. Cha-cha-cha on temperamentne, rütmikas, pärineb Kuubast ja tema juuri tuleb otsida mambost.
3. Rumba on romantiline, aeglaseim Ladina-Ameerika tants. Tants, milles kasutatakse palju puusatööd (hip action), väljendab armastust ja tundeid kahe tantsija vahel.
4. Pasodoble on võitluslik, pidulik, pärineb Hispaaniast. Tants on interpretatsioon härjavõitlusest, kus mees mängib “torero” e. härjavõitleja ja naine tema “cappa” ehk keebi rolli. Tantsu juured põlvnevad flamencost.
5. Dzaiv on lõbus, kiireim Ladina-Ameerika tants, mis küll tõeliselt ei olegi Ladina-Ameerika tants, vaid mõneti leiutatud tants mõjutustega Aafrika/Ameerika swingist. Tants pakub väga elavat liikumist kombineerudes swingtantsuga, mille intonatsioon on teisel ja neljandal muusikalisel löögil.
Tants on ilmselt sama vana kui inimkond. Tantsu abil väljendasid meie kauged esivanemad nii rõõmu kui kurbust, nii unistusi kui palveid, nii armastust kui vihkamist. Tänapäeva inimese jaoks on tants üheks kultuurse puhkamise ja suhtlemise vormiks, teatud seltskondlike ürituste lahutamatuks koostisosaks.
Mis siis ikkagi tants on? Ütleme vana Tartu koolmeistri Carl Heinrich Niggoli (1873) sõnadega: “Rõõmus muusikatükk teeb meele ja südame rõõmsaks. Enamiste ei jää see rõõm aga mitte südamesse varju, vaid näitab ennast kõige esiteks näo peal ja silmades, siis hääles, kõnes ja viimati tegudes. Sagedasti tükib tema, kui muusikatükk õige kerge ja lustiline on, liikmete sisse, kõige enamiste jalgu ja need hakkavad siis muusika takti järel imemoodi ennast liigutama ja veavad inimest ühest toa nurgast teise. Seda jala liigutamist ja kargamist nimetame meie tantsimiseks.”