Periood 1978-1980

12.septembril 1978. a. pandi alus Tartu Riikliku Ülikooli klubi laste- ja noorte võistlustantsuklubile. Esialgu klubil nime ei olnud. Mõtte lastele tantsuklubi loomiseks andsid seeniortantsijad. Nimelt aastal 1967 alustasid TRÜ klubi juures seltskonnatantsulist tegevust TRÜ õppejõud. Ajapikku sai seltskondlikust tegevusest võistlustantsuklubi “Ki-ki-ae” (lühend sõnadest kiire-kiire-aeglane). Juhendajaks sai Jaan Siilak ja esimeseks presidendiks hr. Tõnis Loit (hiljem professor, pr.Inge Unt). Viimatinimetatu tantsis klubis üle 30. aasta. Kuna klubi liikmetel oli kooliealisi lapsi, siis andsid nad Jaan ja Hele Siilakule mõtte luua laste tantsuklubi 1978 aasta septembris ajalehes “Edasi” (praegune “Postimees”) avaldatud kuulutuse peale tuli tolleaegsesse TRÜ klubisse ligikaudu 200 last. Peale kahekuulist kursust valiti nende seast 17 tantsupaari, kellega alustati plaanipäraseid võistlustantsu treeniguid. Konkursi korras sai klubi nimeks “Ki-ki”. Siinkohal mäletame tänuga tollast TRÜ klubi direktorit Heino Varikut, kes oli lõputult töökas,järjekindel,sportlik,energiline,põhimõttekindel, sõbralik, humoorikas, suurepärane inimene. Meil oli au ja õnn tema alluvuses töötada. 

1979. seati ka klubi põhieesmärgid:
1. Treenida paarid konkurentsivõimelisteks nii Eestis kui ka väljaspool Eestit.
2. Korraldada võistlusi ja osaleda võimalikult palju teiste klubide võistlustel.
Juba aasta pärast (1979) korraldati Tartus suur rahvusvaheline turniir “Tartu Sügis” ja paar aastat hiljem ka “Tartu Kevad”. Neist kujunesid traditsioonilised üleliidulised võistlused, kus osavõtjaid oli Moskvast, Leningradist, Novosibirskist, Volgogradist, Kaunasest, Riiast jm. 19 korda toimus Eesti tantsuajaloo üks pikema, järjepideva traditsiooniga turniire Käärikul.
1979. aatal tõid Silver Kitsing ja Kaja Rähni-Kiho Eesti meistrivõistlustelt klubile esimesed medalid – pronksmedalid. Järgmisel aastal võitsid Silver ja Kaja juba Eesti MV kuldmedalid.
1979. aastal sai TRÜ klubihoone tulekahjus kannatada ning “Ki-ki” edasine saatus oli lahtine. Õnnelik juhus viis Jaan Siilaku kokku Pioneeride Maja direktrissi Maret Ulp`iga, kes võttis klubi oma tiiva alla. Klubi uueks nimeks sai “Stiil

1978-79 Treeningud toimusid esimesel kahel aastal 4x nädalas, hiljem 5x nädalas a 2,5 tundi. Koolivaheaegadel korraldati treeninglaagreid, kus treeniti 2x päevas. Tagantjärele võin öelda,et lapsed olid siis füüsiliselt võimekamad, sest suurem osa vabast ajast viibiti värskes õhus. Kui tänapäeva lastele on probleem joosta korraga 1-2 km, siis sel ajal joosti hommikuti treeninglaagris ca 5 km, ja seda mõnuga. 1983. aastaks jõuti nii kaugele, et Eesti MV-l laste klassis olid kõik 6 finaali paari „Stiilist” ja teistes vanusegruppides ja võistlusklassides vähemalt pooled paarid. Tudengipõlves oli minule ja kindlasti ka paljude TRÜ kehakutuuri tudengitele suureks eeskujuks prominentne kuju, suure huumorimeelega õppejõud – Heino Tidriksaar, ehk Tidri. Ilma liialdamata võib öelda, et igaüks meist sai lisaks trennioskusele, näitliku eeskuju üldse elus hakkama saamiseks. Olen temalt palju õppinud ja püüdnud oma õpilastele seda ka edasi anda. On palju sellist, mis jääb tantsuõppest väljapoole, aga kuulub koolituse põhimõtete raudvara hulka. Õpilase ja kolleegina tunnen seda Tidri hoiakut siiani. Niisiis treeninglaagrid ja „elukool”! Eks need ole paljusid meid aidanud. Loodan, et mitte ainult spordis. Südantsoojendav on kuulda või lugeda lugeda erinevast maailma nurgast endiste tantsijate arvamusi „Stiilis” saadud õpetusest. Suured tänud teile: Jaana USA-st, Maria Volovik (alles olid Jaapanis, nüüd vist juba Austraalias), Anngret Uus-Meremaalt, Tuuli Austriast, Ingrid Tallinnast, Liina, Meelika, Oliver, Risto, Ülle, Kaja, Tõnis, Inga…..jne,jne.
1980 a. 10-23. august, Esimene „Stiili” treeninglaager Moostes. Esimese laagri eel mäletan lastevanemate arvamust, et treeninglaager oleks vajalik nendele, kes ei jõua teistega sammu pidada. Seega sobinuks nõukaaegne deviis: „Töötame mahajääjateta!” Peale uute C kl tantsukavade õppimise jõudsime vaba aega sisustada vibulaskmise võistlusega, missi ja misteri valimisega ning korraldada lastevanematega korvpallivõistluse: „Käbid ja kännud”. Mooste laagrist on meeles kolm eredamat seika. Esimene. Kuna laagris ei olnud lubatud kommid ja küpsised, siis lapsed otsisid magusa aseainet. Kaupluse müüja sõnade kohaselt oli tal terve kast kisellipulbrit, mis osteti kõik kohe ära kui tantsulaager tuli. Pulber segati veega ja joodi. Seepärast oli ka paljudel lastel esimestel päevadel kõht lahti. Teine seik. Mooste õunaaiad on kuulsad üle Eesti. Mõned „väänikud” poisid hakkasid ääriveeri juttu veeretama vitamiinidest ja õunavajadusest.Leppisin siis ühel päeval sovhoosi direktoriga kokku korraldada öise õunaraksu. Mulle näidati kätte 2 puud, kust võisime õunu võtta. Paar kõige elavamat poissi kogusid peale öörahu aida taha meeskonna kokku. Hiilisime pimeduse katte all aeda ja hakkasime lubatud kohas õunu korjama. Äkki kostus kuri hääl: „Seis, õunavargad!” Asja tegi veel emotsionaalsemaks püssipauk õhku. Oi seda jalgade müdinat! Korjasin oma „sõjaväe riismed” aida taga uuesti kokku. Maha jäänud kilekottidele õuntega ja mõnedele taskulampidele ei söandanud keegi järele minna. Seda seiklust mäletati aastaid.
Kolmas seik. Otsustasime Mooste rahvale külalislahkuse eest korraldada tänukontserdi. Ettevalmistamine hõlmas kogu vaba aja. Stsenaarium mõeldi ise välja. „Varjude teatrit”,
„Hunti ja Punamütsikest” või „Assamalla tankilahingut” mäletan tänaseni. Ühe numbri tarvis, „ Daam koerakesega”, tõid lastevanemad Tartust terve valiku kutsasid. Ühes teises numbris imiteerisid poisid Liverpooli nelikut – The Beatles. Kitarrid olid vineerist välja saetud ja kleepsudega kaunistatud. Muusika tuli loomulikult lindilt. Kontsert oli äge ja kohalikud polnud kiitmisega kitsid.

Võib öelda, et Mooste laager oli esimene ja ainuke nn. hobiklassi laager. Edasine  oli hoovõtuks suurele sportlikule ettevalmistusele. Järgnevatel aastatel  korraldasime igal suvel juunist- juulist augustini kolm kuni neli 10-20 päevast laagrit. Tartu Linna Pioneeride Maja võimaldas meile igakülgset abi. Transport laagrisse ja tagasi oli alati kindlustatud nii bussiga kui ka veoautoga (kui oli tarvis jalgrattaid kaasa võtta).

1. 22. juuni-5. juuli Helmes, C klass,
2. 13-24. juuli Kuremaal,  D ja C klass,
3. 3. juuli-2. august Saaremaal, C klass  
4. 3-16. august Leedus, Dotnuvas, C klass,
5. 21-31. august Tõraveres, B klass

1980. a. toimus Tallinnas Moskva Olümpiamängude purjeregatt, mille kultuuriprogrammi raames esinesid 8 „Stiili” tantsijat formatsiooniga.